“Hüdrograafi töö tulemusel sünnib merepõhja kaart, mis aitab meil mõista, kus on sügavused, madalikud, vrakid või hoopis muutused merepõhjas. Kõik see info on olulise tähtsusega nii navigatsiooni, merealade planeeringute kui ka keskkonnakaitse vaates,“ selgitab Riigilaevastiku mehitatud laevastiku üksuse juht Liina Perkiömäki.
Mis on hüdrograafia?
Hüdrograafia on teadus, mis tegeleb veealade mõõdistamise ja kaardistamisega. Eesmärk on lihtne: tagada ohutu laevaliiklus. Eestis keskenduvad hüdrograafilised tööd eeskätt laevateede ülevaatamisele, mereala kaardistamisele ja merepõhja muutuste jälgimisele – eriti seal, kus veeteed on kitsad ja dünaamilised, näiteks Väinamerel või Tallinna lahel.
Merepõhi ei püsi paigal: tormid, jää, laevaliiklus ja looduslik setete liikumine muudavad aegamisi veekogude põhja. Regulaarne mõõdistamine aitab hoida veeteed ajakohasena ja vältida olukordi, kus navigatsioonikaart ei kajasta tegelikke olusid.
Kes Eestis hüdrograafiaga tegeleb?
Eestis on hüdrograafiliste tööde korraldamine ja hüdrograafia infosüsteemi (HIS) haldamine Transpordiameti ülesanne. Just nemad koguvad ja töötlevad andmeid, mille põhjal valmivad navigatsioonikaardid ja mereohutusteatmikud.
Rahvusvaheliselt koordineerib valdkonda Monacos asuv Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon (IHO), kuhu kuulub 84 liikmesriiki. Eesti liitus organisatsiooniga 1996. aastal ja järgib rahvusvahelisi standardeid ning tööpõhimõtteid.
Hüdrograafilisi mõõdistustöid tehakse Eestis peamiselt suvisel navigatsioonihooajal, mis kestab ligikaudu seitse kuud. Parimad töötingimused on vaikse ilmaga, igasugune lainetus rikub saadava informatsiooni kvaliteeti. Kokku mõõdistatakse aastas tavaliselt üle 1000 ruutkilomeetri merepõhja.
Riigilaevastik annab olulise panuse
Kui Transpordiamet teab, kus ja mida tuleb mõõta, siis Riigilaevastik aitab seda tööd praktiliselt teostada. “Meie roll on pakkuda kindlaid, hästi varustatud platvorme ja kogenud meeskondi, kelle toel saavad hüdrograafid oma tööd teha – täpselt ja ohutult,” ütleb Kasemaa.
“Erinevad laevad täiendavad teineteist. Seal, kus suured ei pääse liikuma, tuleb mängu kaater Kaja. Kus vaja minna kaugele merele, saadame välja Jakob Prei,” kirjeldab Kasemaa.
Laevade meeskonnad on erineva suurusega vastavalt aluse tüübile ja töö iseloomule. Näiteks töötab mõõdistuskaatri Kaja pardal üks inimene, EVA-301 meeskonnas on viis liiget, EVA-320 pardal neli ja suurel hüdrograafialaeval Jakob Prei kaheksa inimest, kes töötavad kahes vahetuses. Lisaks Riigilaevastiku meeskondadele osalevad igal mõõdistusmissioonil ka Transpordiameti hüdrograafid.
Riigilaevastiku laevastikus on töös neli mõõdistusalust:
- Jakob Prei
kaasaegse mõõdistustehnoloogiaga varustatud hüdrograafialaev, mis võimaldades teostada täpseid hüdrograafilisi uuringuid avamerel. - EVA-320
mitmeotstarbeline mõõdistuslaev, mis tegutseb peamiselt merealadel, pakkudes platvormi erinevateks hüdrograafilisteks töödeks. - Kaja
mõõdistuskaater, mis on mõeldud madalate ja kitsaste veekogude mõõdistamiseks, võimaldades ligipääsu piirkondadesse, kuhu suuremad laevad ei pääse. - EVA-301
mitmeotstarbeline mõõdistuslaev, mis on spetsialiseerunud jõgede, järvede ja teiste siseveekogude hüdrograafilistele töödele.
Laevameeskonnad – tehniliselt vilunud ja hästi väljaõpetatud
Iga mõõdistusretk vajab tugevat meeskonda. Riigilaevastiku hüdrograafialaevade pardal töötavad kogenud meremehed ja tehnikud, kelle ülesanne on tagada, et laevad oleksid töökorras ja valmis ka keerulistes tingimustes. Meeskonnad läbivad regulaarselt väljaõpet vastavalt rahvusvahelistele nõuetele, mis hõlmavad navigatsiooni, ohutust, tehnoloogiat ja kriisisituatsioonide lahendamist.
Kuigi suuremaid väljakutseid pole tööde käigus viimasel ajal esinenud, tuleb pidevalt kanda hoolt laevade seadmete eest. Kuna iga mõõdistuslaev on tehniliselt eriline, vajavad nad regulaarset hooldust ja tähelepanu. Laevade korrasolekust ja heast meeskonnast sõltub kõik – kas mõõdistustööd saavad tehtud ja mis ulatuses.
Mõõdistustöödel satub hüdrograafide radarisse lisaks sügavusjoontele aga ka üllatusi. Sageli avastatakse merepõhjast vanu laevavrakke, uppunud ankrualasid või muid objekte, mis aitavad mõista Eesti merendusajalugu. Mõned leiud viiakse arhiividesse, teised saavad meremuuseumis oma koha.
Tulevik liigub mehitamata laevade suunas
Ka hüdrograafia ei jää tehnoloogilise arengu teelt kõrvale. Liina Perkiömäki sõnul on tulevikus kindlasti aina rohkem kasutusel mehitamata pinnalaevu ja täppissonareid, mis võimaldavad kiiremat, täpsemat ja ka keskkonnasäästlikumat mõõdistamist. “Automatiseerimine annab võimaluse olla täpsem ja paindlikum ning seeläbi ka paremini valmis näiteks kliimamuutuste või äkiliste merepõhja muutuste korral.”
Lisaks plaanitakse integreerida hüdrograafia andmeid senisest tihedamalt teiste riiklike infosüsteemidega, et tagada ajakohane ja laiemalt kasutatav veeteede info. Samuti panustab Eesti rahvusvahelisse koostöösse, et meie andmed oleksid kooskõlas Euroopa ja maailma merendusstandarditega.
Merel ei ole ruumi oletustele
Laevajuhtide jaoks pole midagi ohtlikumat kui aegunud või puudulik info merepõhja kohta. Hüdrograafide töö – ja selle toetamine Riigilaevastiku poolt – on just see nähtamatu, kuid elutähtis osa Eesti meresõiduohutusest. “Meie töö ei paista kaldalt vaadates ehk välja, aga selle tulemusel jõuab iga laev turvaliselt sadamasse,” võtab Kasemaa teema kokku.
