Riigilaevastik ja Transpordiamet alustasid 2025. aasta sügisel kauglootsimise pilootprojektiga, mille eesmärk on arendada Eestis välja kauglootsimise tehnoloogia ja teenusemudel. Lahendus võimaldab tulevikus lootsil juhendada laeva distantsilt ning parandab tööohutust, efektiivsust ja mereliikluse sujuvust.
Kolmeaastast innovatsiooniprojekti juhib Riigilaevastiku vanemmereloots Jarmo Kõster. Tema sõnul on esimese poole aastaga tehtud ära oluline ettevalmistustöö: tutvutud teiste riikide praktikaga, erinevad projekti töögrupid käivad regulaarselt koos, peamised protseduurid on juba paika pandud ning projekt on jõudnud faasi, kus valmistutakse erinevate hangete väljakuulutamiseks. Suve alguses on plaan kuulutada välja hange tehnilise lahenduse väljatöötamiseks ja kauglootsimiseks vajalike seadmete soetamiseks. Lisaks on ettevalmistamisel täiendava radari hange ning lootsimisteenuse õiguskeskkonna analüüsi hange.
Esimesed praktilised katsetused on projekti raames juba tehtud
Kauglootsimise pilootprojekt keskendub Väinamere piirkonnale, mis valiti testimiseks keerukate olude tõttu. Madal vesi ja piiratud manööverdamisruum loovad nõudliku katsekeskkonna, kus eksimisruum on väike ja lahenduse töökindlust saab hästi hinnata. Kui lahendus seal toimib, on võimalik seda laiendada ka teistesse Eesti piirkondadesse.
Möödunud aastal viidi Väinamere piirkonnas läbi esimesed kauglootsimise testimised olemasoleva VTS-süsteemi abil, kasutades AIS-i, radarit ja VHF-sidet. Läbiviidud katsetel töötas lootsioperaator Transpordiameti VTS-töölaual, jagades laevadele reaalajas infot ja juhiseid kursimuutuste ja teiste alustega arvestamise osas. Testides osalesid üks kaubalaev ja Riigilaevastiku laev EVA-318.
“Katsete läbiviimine andis meile väga olulise sisendi projekti tehniliste lahenduste kujundamisel ning tõi välja ka puudujäägid tänases süsteemis, muu hulgas vajaduse täiendava radarkatte järele,“ sõnab projektijuht Jarmo Kõster. Kauglootsimise tagamiseks on kriitiline tagada, et lootsioperaatoril oleks olemas radari pilt. “Ilma selleta ei näe operaator kõiki aluseid, eriti väikelaevu, millel puudub AIS ehk automaatne identifitseerimissüsteem,” selgitab Kõster.
“Praegu liigume lahenduse suunas, kus paigaldame eraldi täiendava radari maismaale, et katta paremini Väinamere piirkond, kus toimub kauglootsimise piloteerimine,” selgitab Kõster. Tema sõnul on kauglootsimise jaoks vajalik saada võimalikult täielik ülevaade reaalsest olukorrast merel, sest kuigi paljud alused kasutavad automaatset identifitseerimissüsteemi, ei kasuta seda siiski kõik väikelaevad.
Edasi on projekti raames plaanis hankida kauglootsimise läbiviimiseks vajalik tehniline lahendus ja seadmed. Seejärel viiakse läbi suur hulk virtuaalseid lootsimisi, et tuvastada süsteemis täiendavad võimalikud nõrgad kohad. Paralleelselt tegeleb Transpordiamet Väinameres laevateede korrigeerimisega uue ujuvmärgistuse abil. See aitab määratleda veelgi täpsemalt laeva liikumiskoridori, kus alus võib liikuda ja kus mitte, ning toetab seeläbi ka kauglootsimise projekti.
Rahvusvaheline kogemus aitab kujundada Eesti lahendust
Eesti ei arenda kauglootsimist vaakumis, projekti raames on õpitud ka teiste riikide kogemusest. Eelmise aasta lõpus külastati projekti raames Klaipedat ning tänavu kevadel Taanit, et tutvuda sealsete lahendustega. Paralleelselt toimub Riigilaevastikul koostöö ka Soome lootsimisorganisatsiooniga Finnpilot, kelle eestvedamisel on käimas rahvusvaheline kauglootsimise arendusprojekt NELSON, milles osalevad erinevad riigid üle maailma.
Klaipedas hakati kauglootsimise teenust pakkuma COVIDi ajal. “Klaipedas hetkel juba kasutusel olev kauglootsimise lahendus on pigem sadamakeskne. Laev liigub mööda kanalit pikalt sisemaale ja kauglootsimine on mõeldud selleks, et tuua laev tormise ilmaga merelt sadamasse ilma, et loots peaks ise merele minema,“ kirjeldab Köster. „Taanis tehakse kauglootsimise toel üle 300 miili transiitlootsimist,” kirjeldab projektijuht Taani praktikat. „Seni on Taanis toimunud üle 160 lootsimise, millest osa on toimunud täielikult kauglootsimisega. Ohtlikke olukordi ei ole esinenud,“ lisab Köster.
Kõsteri sõnul on rahvusvaheline kogemus näidanud, et tehnilised lahendused võivad olla riigiti väga erinevad. Klaipedas kasutatakse lihtsat lahendust, kus vajalikud seadmed tuuakse laeva kaasa eraldi komplektina. Taanis kasutatakse keerukamat süsteemi, kus andmed salvestatakse laevas ja edastatakse kaldale. Taanis on sellised lahendused kasutusel peamiselt väga suurte, kuni 300–400 meetri pikkuste laevade puhul, samas kui Eesti pilootprojekt keskendub oluliselt väiksematele alustele.
Tehnoloogia kõrval on võtmetähtsusega inimeste ja õigusruumi valmisolek
Kauglootsimine ei ole mõeldud traditsioonilise lootsitöö asendamiseks, vaid selle täiendamiseks. “Kauglootsimine ei kaota lootsi töökohta, vaid võimaldab lootsil juhtida laeva distantsilt ja vähendab vajadust füüsiliselt pardale minna, eriti just keerulistes ilmastikuoludes,” sõnab Kõster. Lootside aktiivne kaasamine projekti juures on Kõsteri hinnangul võtmetähtsusega, et tagada inimeste valmisolek uute süsteemide integreerimisel.
Kuigi tehnilise lahenduse väljatöötamine liigub Eesti kauglootsimise projekti raames täna plaanipäraselt, võib Kõsteri sõnul saada projekti ajaraami kõige enam mõjutavamaks faktoriks hoopis õiguskeskkonna kujundamine. Sellega tegeleb projekti juures eraldi töörühm, kelle eestvedamisel pannakse kokku lähteülesanne õigusanalüüsi tellimiseks, milles määratletakse, kuidas kauglootsimine suhestub traditsioonilise lootsimisega, millised on nõuded laevadele ja meeskonnale, kuidas hinnatakse kauglootside pädevust ning millised muudatused oleks tarvis teha kehtivas seadusandluses, et kauglootsimist Eesti vetes võimaldada. Õiguskeskkonna analüüsi hange on plaanis välja kuulutada 2026. aasta teises pooles.
“Laiemas plaanis otsivad kõik mereäärsed riigid täna oma lähenemist. Ideaalis võiks lõpuks tekkida ka ühtne rahvusvaheline standard, sest kui süsteemid on riigiti väga erinevad, peavad laev ja meeskond igas riigis kohanema uute seadmete, nõuete ja protseduuridega. See muudab kasutamise keeruliseks, mistõttu on vaja vähemalt ühtseid miinimumnõudeid,” leiab Kõster.
Kokku kestab kauglootsimise pilootprojekt Eestis hinnanguliselt veel 2,5 aastat. Osa lahendusi võib valmida varem ning lõpptulemuseni on võimalik jõuda ka esialgsest ajahorisondist kiiremini. Samas tuleb projektijuhi sõnul arvestada, et suur osa ajast võib kuluda kauglootsimiseks vajaliku seadusandluse kujundamisele. Projekti lõppeesmärk on jõuda Väinamere piirkonnas kauglootsimise teenuse piloteerimiseni. Kõige varem võiks teenus kasutusele tulla 2028. aastal.
Kauglootsimise pilootprojekti peamised osapooled on Riigilaevastik ja Transpordiamet, kelle tegevust toetab õigusruumi kujundamisel Kliimaministeerium. Lisaks kaasatakse vajaduspõhiselt ka laevaomanike esindajaid, lootse ja riigihangete raames teenuse väljatöötamiseks vajalikke partnereid.
Kauglootsimise pilootprojekti rahastatakse Riigikantselei avaliku sektori innovatsioonifondist 940 000 euro ulatuses. Innovatsioonifondi tegevust ja projekte rahastatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika 2021–2027 perioodi meetmest “Avaliku sektori innovatsioonivõimekuse tõstmine“.
